Terrassi alus ei ole koht, kus tasub teha otsuseid harjumuse või naabri lahenduse järgi. Sama maja juures võib üks terrass seista hästi tihendatud killustikalusel, teine vajada postvundamenti ning kolmas lintvundamenti. Küsimusele „kas terrassi alla on vaja aluslinti” ei ole seega üht universaalset vastust. Õige lahendus sõltub terrassi kõrgusest, pinnasest, konstruktsiooni kaalust, koormusest ja sellest, kas terrass ühendatakse hoonega.
Kas terrassi alla on vaja aluslinti?
Enamiku tavaliste puit- ja komposiitterrasside alla lintvundamenti vaja ei ole. Madal terrass, mille karkass toetub reguleeritavatele terrassijalgadele, betoonplaatidele või punkttoestustele, saab korrektse killustiku- ja geotekstiilikihiga väga hästi hakkama. Selline lahendus on materjalikulu ja töömahu poolest sageli mõistlikum kui pideva betoonlindi valamine.
Aluslint ehk lintvundament muutub põhjendatuks siis, kui konstruktsioon peab kandma suuremat koormust või kui pinnas ja terrassi kuju nõuavad jäigemat, ühtlaselt toetatud alust. Näiteks võib seda vaja minna raske katusega terrassi, müüritud serva, väljaköögi, klaasitud terrassi või tugeva maapinna kõrguste erinevuse korral. Lintvundament aitab koormust jaotada, kuid ei lahenda automaatselt nõrga pinnase või vee ärajuhtimise probleeme.
Kõige sagedasem viga on valada betooni rohkem, kui konstruktsioon tegelikult vajab. See teeb projekti kallimaks, aeglustab ehitust ja võib keeruliseks muuta hilisema juurdepääsu terrassi alla. Teine äärmus on jätta aluskiht ning toestus läbi mõtlemata. Sel juhul hakkab terrass vajuma, karkass jääb niiskesse keskkonda ja lauad ei püsi sirged.
Millal piisab killustikalusest ja terrassijalgadest?
Maapinnalähedase terrassi puhul on tavapärane ja töökindel lahendus geotekstiiliga eraldatud, tihendatud killustikalus. Geotekstiil hoiab pinnase ja killustiku eri kihtidena, vähendades peenpinnase segunemist aluskihiga. Killustik tagab stabiilsuse ning aitab veel konstruktsiooni alt läbi liikuda.
Sellele alusele saab paigaldada betoonplaadid, terrassijalad või muud punkttoed. Reguleeritavate terrassijalgade eelis on kõrguse täpne seadistamine: karkassi saab loodida ka siis, kui maapind ei ole täiesti tasane. Need sobivad eriti hästi juhul, kui terrass on madal, kuid soovitakse korralikku õhuvahet ja vajadusel mugavat ligipääsu alusraamile.
Killustikalus on sobiv valik, kui pinnas on kandev, terrass ei kanna katust ega muid raskeid konstruktsioone ning kõrguste vahe jääb väikeseks. Aluspind tuleb siiski korralikult ette valmistada. Ainult murukamara eemaldamisest ja mõne plaadi maha asetamisest ei piisa – külmakerked ning pinnase liikumine annavad end mõne hooajaga tunda.
Karkassi all peab vesi saama ära voolata. Terrassi pinda ei ole vaja teha tugeva kaldega, kuid konstruktsioon ei tohi toimida vihmavee kogumiskohana. Vajadusel kujundatakse aluspinnale õrn kalle hoonest eemale ning kavandatakse vee äravool juba enne esimese prussi paigaldamist.
Millal valida postvundament?
Postvundament on üks levinumaid lahendusi kõrgemale tõstetud terrassile. Selle puhul toetuvad kandvad postid külmumispiirist allapoole rajatud betoonpunktidele või valatud postidele. Eestis tähendab see tavaliselt, et vundamendi sügavus tuleb määrata pinnase ja kohalike tingimuste järgi, mitte võtta juhuslikku mõõtu internetifoorumist.
Postvundament sobib hästi terrassile, mis algab näiteks 40-60 sentimeetrit maapinnast kõrgemal, järgib maja soklikõrgust või paikneb kaldel. Samuti on see praktiline katusega terrassi puhul, sest katusepostide koormus tuleb kindlalt maapinnale üle kanda. Terrassi kandetalad võivad toetuda postidele ning nende vahele jääb õhuline, kontrollitav ruum.
Postide vahekaugus tuleb arvutada vastavalt talade ristlõikele, puiduliigile, terrassilaua suunale ja eeldatavale koormusele. Liiga hõre postitus paneb kandetalad läbi painduma. Liiga tihe postitus ei tee konstruktsiooni tingimata paremaks, kuid tõstab põhjendamatult materjali- ja töömahtu.
Papist valuvormid on postvundamendi rajamisel praktilised, sest aitavad valada ühtlase läbimõõduga betoonpostid. Enne betoneerimist tuleb paika panna armeerimine, vajadusel ankrud ja postikingad. Puitpost ei tohi jääda otseses kokkupuutesse pinnase ega seisva veega, isegi kui kasutusel on immutatud puit.
Millal on lintvundament õigustatud?
Lintvundament tasub valida siis, kui terrassi koormus kandub mööda pidevat joont või kui konstruktsioon vajab külgsuunas väga jäika alust. Näiteks on see põhjendatud osaliselt müüritud terrassi, raske varikatuse, integreeritud kuuri või suure klaasitud väliala puhul. Samuti võib lint olla vajalik, kui terrassi serva rajatakse tugimüür või pinnase kõrguste vahe nõuab pinnase toestamist.
Lintvundamendi puhul ei piisa ainult kraavi kaevamisest ja betooni valamisest. Enne tuleb hinnata pinnase kandevõimet, külmakerke ohtu, vee liikumist ning hoone olemasoleva vundamendi asukohta. Uus vundament ei tohi suunata sademevett maja sokli poole ega mõjutada olemasolevaid drenaaži- ja kommunikatsioonilahendusi.
Kui terrass kinnitatakse maja külge, peab ühendus olema lahendatud nii, et hoone ja terrass ei hakkaks erineva vajumise või külmakerke tõttu teineteist kahjustama. Mõnel juhul on kõige turvalisem rajada terrass iseseisvale kandekonstruktsioonile, jättes maja seina juurde kontrollitud liite. See vähendab fassaadi, sokli ja veeisolatsiooni kahjustamise riski.
Aluslint, geotekstiil ja prussiteip ei ole sama asi
Terrassiehituses kasutatakse sõna „lint” mitmes tähenduses ning nende segiajamisest algavad sageli valed ostud. Aluslint ehk lintvundament on betoonist kandev vundamendiosa. Selle ülesanne on võtta vastu konstruktsiooni koormus ja kanda see pinnasele.
Geotekstiil on alusmaterjal, mis paigaldatakse pinnase ja killustiku vahele. See ei kanna terrassi samal viisil nagu betoon, kuid aitab aluskihti stabiilsena hoida ja parandab rajatise pikaajalist toimimist. Maapinnalähedase terrassi puhul on geotekstiil sageli palju asjakohasem kui lintvundament.
Prussiteip on aga karkassi pealispinnale paigaldatav kaitseteip. See vähendab vee imbumist kruviaukude ja terrassilaudade vahelt kandvasse prussi, kus niiskus kuivab aeglasemalt. Prussiteip ei asenda vundamenti ega geotekstiili, kuid pikendab karkassi eluiga. Kauakestev terrass sünnib siis, kui nii aluspind, toestus kui ka karkassi niiskuskaitse on tervikuna läbi mõeldud.
Kuidas aluslahendust enne materjalide tellimist hinnata?
Alustage terrassi mõõtudest ja kõrgusest. Kui terrass on maapinnaga peaaegu samal tasapinnal, tuleb kontrollida, kas karkassi ning aluspinna vahele jääb piisavalt ruumi õhu liikumiseks. Liiga madal konstruktsioon on püsivalt niiske, isegi siis, kui alus on tugev. Sellises olukorras võib olla otstarbekas pinnast sügavamalt välja kaevata või kasutada madalama ehituskõrgusega aluslahendust.
Seejärel hinnake pinnast. Liivane ja hästi vett läbilaskev maapind käitub teisiti kui savine, märg või täitepinnas. Täitepinnasel võib esineda ebaühtlast vajumist ning savipinnas on külmakergete suhtes tundlik. Kui terrass tuleb suur, kõrge või katusega, on konstruktsiooniprojekti ja spetsialisti hinnangu küsimine mõistlik investeering.
Arvestage ka kasutusega. Ainult söögilaua ja mõne tooliga avatud terrass ei koorma alust samamoodi nagu kümblustünni, massiivse grilliala, klaasseinte või katusega välitoa lahendus. Kümblustünni ja muude punktkoormustega seadmete alus tuleb lahendada eraldi – terrassilaud ei ole nende jaoks kandev vundament.
Materjalide valikul tasub võtta tervik korraga: alusmaterjal, betoonplaadid või terrassijalad, kandvad prussid, kinnitusvahendid, prussiteip ja terrassilauad peavad omavahel sobima. TerrassiMaailmast saab need komponendid ühest kohast ning vajadusel saab enne ostu täpsustada ka karkassi ja toestuse loogika.
Kui aluslahenduse suhtes jääb kahtlus, ärge alustage betooni valamisest. Mõõtke kõrgused, kaardistage pinnas ja koormused ning valige toestus selle järgi. Hästi rajatud alus jääb pärast terrassi valmimist peaaegu nähtamatuks, kuid just see otsustab, kas terrass püsib sirge ja kuiv ka aastate pärast.
