Terrassi kandevõime ei alga terrassilauast ega isegi karkassist, vaid maapinnast. Kui postvundamendi papptorude kasutamine on läbimõeldud, paiknevad betoonpostid õiges sügavuses, ühel kõrgusel ja saavad koormuse pinnasele ühtlaselt edasi anda. Kui alus on tehtud kiirustades, ei paranda hiljem ka kvaliteetne terrassilaud, korrektne kruvi ega niiskuse eest kaitstud karkass vajuvat või liikuvat konstruktsiooni.
Papist valutorud ehk papptorud on praktiline lahendus terrassi postvundamendi valamiseks. Need annavad betoonile kindla kuju, aitavad hoida posti vajalikus läbimõõdus ning teevad töö puhtamaks kui otse pinnasesse valamine. Õigesti valitud toru ei ole siiski vundamendi lahendus üksi – määrava tähtsusega on pinnase olukord, kaevamissügavus, aluse tihendamine ja karkassi korrektne sidumine postidega.
Millal kasutada terrassi all postvundamenti?
Postvundament sobib eriti hästi maapinnast kõrgemale rajatavale puit- või komposiitterrassile. See lahendus võimaldab kanda koormuse punktidena sügavamale, stabiilsemale pinnasekihile ning jätta terrassi alla õhuruumi. Õhuliikumine aitab puitkarkassil kuivada ja vähendab püsiva niiskuse riski.
Papptorudega valatud postid on otstarbekad siis, kui terrass ei vaja täismõõdus lintvundamenti ja pinnas võimaldab teha eraldiseisvaid kandeposte. Levinud kasutuskohad on majaäärsed terrassid, suvekodude välialad, astmelised terrassid ning kõrgema põrandaga lahendused, kus karkass toetub taladele või kandvatele prussidele.
Madal, väga väikese koormusega terrass võib mõnel juhul toetuda reguleeritavatele terrassijalgadele või tihendatud killustikalusele. See sõltub kõrgusest, pinnasest, konstruktsiooni kaalust ja sellest, kas terrass on hoonega seotud. Kui maapind on pehme, savine, ebaühtlane või külmakergete suhtes tundlik, annab nõuetekohaselt rajatud postvundament üldjuhul kindlama tulemuse.
Postvundamendi papptorude kasutamine algab mõõdust
Papptoru läbimõõt valitakse koormuse, postide vahekauguse, kandetalade mõõdu ning pinnase järgi. Suurem läbimõõt tähendab suuremat toetuspinda, kuid suurendab betoonikulu ja kaevetöö mahtu. Liiga kitsas post võib koormuse all vajuda või liikuda, eriti nõrgal pinnasel. Liiga suur post ei muuda halvasti ettevalmistatud alust heaks.
Terrassi puhul kasutatakse sageli 200, 250 või 300 mm läbimõõduga torusid, kuid õige mõõt ei tule ainult harjumusest. Mida suurem on terrass, raskem kattematerjal või pikem kandetala sildeava, seda olulisem on postide paigutus ja vajalik kandevõime. Varikatuse, klaasseina, välisköögi või muu lisakoormusega terrass vajab tavaliselt eraldi konstruktsioonilist läbimõtlemist.
Toru pikkus peab arvestama projekti jaoks vajaliku rajamissügavusega. Eestis tuleb arvestada külmumispiiri ja kohalike pinnaseoludega. Posti alus peab paiknema nii, et külmumine ja sulamine seda oluliselt ei tõsta ega kalluta. Kindlat universaalset sügavust ei ole – liivane, hästi dreeniv pinnas, savine pinnas ja täitepinnas käituvad erinevalt. Kahtluse korral tasub enne kaevamist hinnata pinnast ning suurema või hoone külge seotud terrassi puhul küsida konstruktsioonialast nõu.
Mõõdista postide asukohad enne esimese augu kaevamist
Esimene praktiline töö on terrassi välismõõtude ja kandetalade telgede mahamärkimine. Märgi nurgad vaiadega, tõmba nöörid ning kontrolli diagonaale. Kui ristküliku diagonaalid on võrdsed, on alus üldjuhul täisnurkne. See lihtne kontroll väldib olukorda, kus karkassi paigaldamisel selgub, et lauad jooksevad maja või terrassi serva suhtes viltu.
Postide asukoht tuleb siduda kandekarkassi projektiga, mitte paigutada neid silma järgi. Vaata, kuhu tulevad kandetalad, millise sammuga paiknevad talad ning kus kandub koormus hoone küljest või terrassi välisservast postidele. Eriti tähelepanelik tuleb olla treppide, piirete ja raskemate elementide juures. Piirdepost ei tohiks jääda üksnes terrassilaua või õhukese servaprussi kanda.
Enne valamist määra ka terrassi lõppkõrgus. Arvesta terrassilaua paksust, roovitust või talastikku, kandetala kõrgust, postikinnitust ja vajalikku kaugust maapinnast. Valesti määratud postipealne kõrgus tähendab hiljem lisalõikamist, metallkinnituste ebamugavat reguleerimist või ebaühtlast karkassi.
Kaevamine, alus ja toru paigaldus
Kaevu põhi peab olema stabiilne. Eemalda pehme orgaaniline pinnas, lahtine täide ja vesi. Vajadusel paigalda kaevu põhja tihendatud killustikukiht, mis aitab luua ühtlasema aluse ning parandab vee liikumist. Killustikku ei tohi kasutada põhjendusena liiga madalale rajatud posti jaoks – see toetab konstruktsiooni, kuid ei asenda õiget rajamissügavust.
Aseta papptoru auku võimalikult loodis. Kontrolli seda loodiga vähemalt kahest suunast ning fikseeri toru külgedelt pinnase või ajutiste tugedega. Valamise ajal võib toru nihkuda, eriti kui betoon kallatakse kiiresti või auk on laiem kui toru. Mõneminutiline kontroll enne töö algust hoiab ära postirea, mida hiljem on keeruline sirgeks saada.
Kui toru ulatub maapinnast veidi kõrgemale, jääb betoonposti ülemine osa puhtam ja paremini kontrollitav. Samas ei tohiks valmis terrassi all tekkida koht, kuhu vihmavesi koguneb. Maapinna kujundus peab juhtima vee konstruktsioonist eemale. Terrassi all olev seisev vesi ja püsivalt märg pinnas lühendavad nii puitkarkassi kui ka kinnitusdetailide tööiga.
Betooni valamine ja postikinnituste paigaldus
Kasuta vundamendibetooni, mis sobib välitingimustesse ja valitud töömahule. Väiksemate tööde puhul võib kasutada kuivbetoonisegu, suure terrassi korral on otstarbekas arvutada ette vajalik betoonikogus ning korraldada töö nii, et kõik postid saaksid valatud ühtlase kvaliteediga. Betooni koguse hindamiseks arvuta toru silindri maht: läbimõõt, raadius ja toru täidetav kõrgus peavad olema teada enne materjali tellimist.
Täida toru betooniga järk-järgult ning tihenda massi sobiva tööriistaga, et vähendada õhutaskuid. Liigne vee lisamine teeb betooni küll vedelamaks, kuid võib vähendada selle tugevust. Järgi alati kasutatava segu tootja veekoguse ja kivistumise juhiseid.
Postikandurid või reguleeritavad U-kinnitused paigaldatakse värskesse betoonisse täpse telje ja kõrguse järgi. Need peavad jääma samale joonele kandetala või prussi suunaga. Kui kinnitusi kasutatakse hiljem ankruga, peab betoon enne puurimist ja koormamist piisavalt kivistuma. Kinnituse valikul eelista kuumtsingitud või roostevabu lahendusi, sest terrassi all puutuvad detailid kokku niiskuse, kondensaadi ja pritsmeveega.
Ära lase puitprussil toetuda otse betoonile. Metallist postikinnitus tekitab vajaliku vahe, mis aitab puidul kuivada ja vähendab otsest niiskuskoormust. Karkassi pealispindadel kasutatav prussiteip annab omakorda lisakaitse kohtades, kus terrassilaud ja pruss puutuvad kokku ning niiskus püsib kõige kauem.
Levinud vead, mis teevad aluse ebakindlaks
Kõige sagedasem viga on postide rajamine liiga madalale või erinevatele sügavustele. Tulemuseks võib olla kevadine liikumine, terrassi kalle ja kinnituste pingesse jäämine. Sama probleem tekib siis, kui osa poste toetub tihendatud pinnasele, osa aga pehmele täitele.
Teine viga on postide ebakorrapärane paigutus. Kui kandetala sildeava muutub kohapeal suuremaks, kui algselt planeeritud, suureneb läbipaine ning terrass võib hakata vetruvalt käituma. Kolmas tüüpviga on kõrguste kontrollimata jätmine. Isegi mõne sentimeetri erinevus mitme posti vahel muudab karkassi loodimise aeganõudvaks.
Samuti ei tasu valada betooni veega täitunud auku ega paigaldada karkassi kohe pärast valamist. Betoon vajab kivistumiseks aega ja sobivaid tingimusi. Kiirustamine võib anda näiliselt valmis, kuid ebakindla aluse.
Kvaliteetne terrass algab täpsest alusplaanist, õigesse kohta rajatud postidest ja niiskust arvestavast karkassist. Kui postvundamendi mõõt, torude arv või kinnituste lahendus tekitab küsimusi, tasub need lahendada enne betooni tellimist – siis liigub kogu terrassitöö kiiremini ja tulemus püsib sirge ka pärast mitut talve.
